Tallinna Linnateatri kevad 2010

  • Published on
    07-Mar-2016

  • View
    216

  • Download
    1

Embed Size (px)

DESCRIPTION

Eesti Pevalehe vaheleht

Transcript

  • Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 www.linnateater.ee

    TallinnaLinnateatri kevadTeatriuuendaja Dmitri Krmov toob Eestisse teatrivormis levaatenituseRahvusvaheline teatrifestival Talve unengu toimub selle aasta detsembris juba 6. korda. Sedapuhku on teatri-sndmuse vorm palju pidu-likum ja erilisem, kui kunagi varem. Festival on Euroopa Kultuuripealinn 2011 avari-tuste seas ning vormilt he mehe keskne.

    Tulevane Talve unengu on igas mttes hea kunstini-tuse mtu. Festival pakub vaatamiseks he mehe lavas-tuste retrospektiivi. Krono-loogilise rea, kus teatritd on seinal eesti tabula rasa publiku jaoks kui ehtsal vljanitusel. See teatriinimene, kes sala-duslikul moel kogu festivali oma taskusse paneb on vga mitmeklgne, andekas ja oma-ette fenomen kaasaja Venemaa teatris. Ta on lavastuskunstnik Dmitri Krmov, kelle isaks on legendaarne lavastaja Anatoli Efros ja emaks teatrikriitik Natalja Krmova. Dmitri tut-vus Eestiga viib aegade taha ta viibis klalisena le-eelmisel festivalil ning korraldas ttoa ja nitas lavastust Sr Vantes. Donki Hot.

    Festival Talve unengu toob vaataja ette lbilike Kr-movi lavastustest, mis on sn-dinud tema ja stsenograafia lipilaste koostna. Eesti publikule on kavas nidata jrgmisi livisuaalseid lava-lugusid: Kaelkirjak, Kata-riina uned, Oopus 7, Oks-jon, Sr Vantes. Donki Hot. Kesolev intervjuu Dmitri Krmoviga heidab linnulen-nulise pilgu kigele pnevale, mis detsembris Linnateatris toimuma hakkab.

    Dmitri Krmov: Kui olin aas-tal 2006 festivali klaline oma Moskva Draamakunstikooli loomelaboriga, siis veti meid soojalt vastu ja mlestused on vga head. Selle aasta detsem-bris tuleme Eestisse erandkor-ras korraga viie lavastusega. See on suur vastutus ja pabistan hirmsasti. Taolist ettepanekut pole varem meile kski teater ega festival teinud.

    Kunstnikud soovivad kiki oma tid korraga levaatuseks vlja panna, kuid kui nituse avamise hetk on kes, siis on see perspektiiv hirmutav. he

    pildiga vljapanekut mbrit-seb salapra, kuid kui vaataja ees on kogu looming korraga, siis on autor tiesti alasti. See tekitabki ohutunde. Vljatle-matuses on alati saladust roh-kem kui suures estis Siin ma nd olen.

    Kik meie lavastused on fantaasiad mingitel teemadel. Niteks lavalugu Donki Hot. Mis niteks tuleb phe sellele pikale, smpaatsele, friigili-kult kummalisele inimesele - don Quijotele, kes elab tava-liste inimeste seas? Inimestele meeldivad endasarnased ning seetttu nad vrastavad teda ja peavad ebasmpaatseks. Tuuleveskitega vitleja tegut-seb alati ksinda. Ja ksindus on kangelaste vi hullude saa-tus. See lugu on seeria etde ainulaadse inimese ja massi vastuoludest - lilliputtide ja pika inimese konfliktist.

    Lavastus Oksjon aluseks on Tehhovi nidendid. Kasu-tame Kirsiaeda ja tema tuntud teatritekste. Tehhovi kirjuta-tust kujuneb nitlejate kes lego klotsidest saab ehitada lossi, maastiku, hobuse, maja. Vr-vilised konstruktori tkikesed - kollased, sinised ja punased blokid hakkavad elama Teh-hovi lausete, snade, tekstide kui koodide phjal. Ranevskaja, Gajev ja Tehhovi tegelased aeti vlja oma armsast Kirsiaiast, meid jlle Anatoli Vassiljevi teat-rist, kus meie stuudio alguse sai. Sndiski otsene paralleel.

    Kaelkirjaku surm ei kasuta kirjanduslikku alusmatejali. hel hetkel hakkas mulle tun-duma, et meie nitlejad on liiga kaua vaikinud. Meie lavastused on teatrikunstnike vriliselt visuaalsed ja nitlejad tegutse-vad, joonistavad, laulavad, kuid kunagi ei knele. Ja kuna inimes-tel on kige huvitavam iseendast rkida, siis on see 7 monoloogi iseendast ja kaelkirjakust. Kael-kirjak on pool-mtoloogiline tegelane ja nitlejad mngivad tema sugulasi esimest naist, teist abikaasat, poega esime-sest abielust, kolleegi tsirku-sest. Kaelkirjak, kes ttab tsir-kuses, sureb hel hetkel ning lavaloos hakkavad siis sugu-lased tema matustel knesid pidama.

    Dmitri Krmov:mind igatahes abistab see, et olen Anatoli Efrose poeg. oled nagu vaene aristokraat, vaene, aga ikkagi aristokraat. isegi parunil Gorki Phjas on minevikutaju olemas. Ja minul ka. See on nagu hupallike su sees, sltumata su soovist on ta juba tis puhutud. See hupall on alati aidanud, mitte kunagi seganud.

    Kunstnikuna ttasin oma isa lavastuste juures. Kui ta suri, lahkusin teatrist, tege-lesin maalikunstiga. Nd teen lavastajatd. mul ei ole kunagi olnud reissri-ambitsioone, pole ka praegu. reissr Krmov klab kummaliselt. ikka kirjutan kavalehele postanovka Kr-mova. Lavastust seada vib ka kunstnik. ma rgin teist keelt. Ju ma olen seda reis-sride keelt tnaseks veidi ppinud, aga kindlasti ei ole see teatrikooli tudengitele tut-tav teatrikeel. ma ei rgi lbi-vast tegevusest ega pealis- lesandest, mu misteapara-tuur on teistsugune. See ei ole ka kunstniku erialakeel, vaid misted on segunenud.

    Sna ei ole thtis, oluline on impulss, mis sndinud ideest. idee vin vlja melda oma peas, see vib tugineda mnele kirjandusteosele. Aga nii ehk teisiti me kaugeneme sellest tekstist. tekst on meile vaid phjus kokkusaamiseks, et

    koos smpaatsete kunstnike ja nitlejatega vlja melda oma unenod ja ngemused. Aga ngemused on idee tee-nistusse lkitud kui alkk vardasse.

    ma unistan, et selline pool-muusikaline, poolmtteline lekanne lava ja saali vahel toimuks iseenesest. isegi siis kui vaataja-kuulaja poolest aru ei saa, on ta ometi asjasse phendatud, leidnud osaduse. Aga ma ei taha esitada vaata-jatele mingeid mistatusi vi panna neid hmarasse olu-korda arutama, mida kll sel-lega on meldud. ma tahan olla vga lihtne, aga loomulikult mulle endale huvi pakkuvast kljest.

    oma stiili le imestan vahel isegi. isa tegi hoopis teist-suguseid lavastusi. Ja need meeldisid mulle vga. tema lavastustest olen saanud oma elu tugevamad teatrielamu-sed. minu tee on linud teises suunas, see on mulle kallis ja ma ei tunne ennast oma isa tekspidamiste reeturina. Kui isa minu asju vaataks, usun, mni koht lavastuses liigutaks teda kindlasti, vib-olla tuleks pisargi silmanurka. vahendid, teatritegemise viis on muu-tunud, aga eesmrk on sama, tunded jvad, meetodid muu-tuvad. (Intervjuu Maris Johannesele, 02.05.2008. Sirp)

    Anneli Rigas Eesti ja eesti maine, Turun Sanomat 28. veebruar 2009

    Dmitri Krmov sndis aastal 1954 moskvas ja lpetas aas-tal 1976 moskva Akadeemi-lise Kunstiteatri kool-stuudio stsenograafia osakonna. t-tas seejrel malaja Bronnaja teatris koos isaga. ta on loo-nud rohkem kui 80 lavakujun-dust moskva, riia, Sofia, tokio ja Pariisi teatritele. Dmitri Krmovi moskva Draamakuns-tikooli laboratoorium, mille all tegutsevad nii tema Gitise

    lipilased, kui juba kooli lpe-tanud tegevteatrikunstnikud, eksisteerib oktoobrist 2007.

    Krmov prjati 2007. aasta Praha stsenograafiakvadrien-naalil parimaks lavakujunda-jaks. Aastal 2008 plvis ta venemaa riiklikul teatrifesti-valil Kuldne mask eksperi-mendi-preemia lavastusega Deemon. vaade lalt.vaata ja loe lisaks: www.krymov.org

    Lavastus on pikk hvasti-jtt.

    Katariina unesid on tuden-gite lavastus. Laval on kolmanda kursuse stsenograafia lipi-lased ja ks minu stuudio nit-leja. See lugu kujutab he Vene-maa vikelinnast prit tdruku unedesid ja loob mttelise silla Ostrovski nidendiga ike. Miks inimesed nevad vrvilisi unesid? Kes neid nevad? Sisu-liselt on see smboolne lugu kunstniku elust Venemaal. Miks Venemaale snnivad poeedid? Miks on olulised vrvilised une-nod, mis on ju poeetilise maa-ilmangemuse smbol? Lugu on absurdne ja naljakas.

    Oopus nr 7 on mahult ja lavakujunduselt suur lavas-tus, mis esietendus Moskvas

    aasta tagasi ja seejrel andsime klalisetendusi Helsingis, Lyo-nis, Poolas, edaspidi plaanime sita ka Saksamaale. Oopus 7 on Moskva festivali Terri-toorium tellimust. Mulle oli eeskujuks Balanchini hevaa-tuseliste ballettide vorm.

    Kui miski meid valusalt puu-dutab, lendame hetkega tagasi oma minevikku, kus ootavad ees esivanemad ja nende lood ja saa-tused ja sellest juba nii kergesti ei pse. Teine osa on vikesest inimesest ja suurtest ja ilusatest nhtustest tema elus - muusika, ema, surm. Mngime hiigel-suurte nukkudega, mis muutu-vad kodumaaks, surmaks jne. Kas me tegelikult tunneme oma eelkijaid? Vaatame oma pereal-bumit, kuid kas teame nende ini-meste lugusid?

    Kristiina Garancis

    Pildid: Dmitri Krmovi erakogu

    Visuaalne maagia lavastusest Oopus 7.

  • Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 www.linnateater.ee 2

    Homme neme!

    Lavastust Homme neme vib vtta mttelise jrjena eelmise aasta lavastusele Hecuba prast, seda eel-kige sarnase lhenemise poolest sellele, mis parasjagu toimub nitleja kui hiskon-naliikme peas ja elus, mille prast ta sdant valutab, mida ta kardab, mis teda stitab. Erinevused tulevad ilmselt aga peaasjalikult sellest, et seekord kuuluvad truppi vane-mad nitlejad need, kelle noorusaeg mdus Nukogude Liidus, kes lpetasid lavakooli 76., 84., 88., 92. aastal ning kes on viimaste kmnen-dite jooksul palju mnginud, lugenud ja kogenud, olnud hiskondlikele murrangutele tunnistajaks juba mtlevas, teadlikus vanuses ning ninud

    Mngivad: Piret Kalda, Allan Noor-mets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome.

    Lavastuse loomeprotsess on analoogne teatri he menuloo Hecuba prast snniga, kus kogu trupp improviseeris endale sdamelhedastel teemadel. Kui eelmine Priit Vigemasti teatri-tkk valmis koos eakaaslastega ning tegeles peamiselt enese-vaatlusega, siis seekord on fookus jrgmisel plvkonnal ning neid puudutavatel enam vi vhem hiskondlikel teemadel.

    tuLEKuL!HommE NEmELavastaja Priit vigemastDramaturg maria-Lee LiivakKunstnik mihkel Ehala

    Esietendus taevalaval 26. mrtsil 2010.

    htlasi, kuidas kik siiani vlja on judnud. See ei thenda aga kindlasti nagu kannaksid nende mtted, ideed, igape-vased otsused tohutut rasket ajalootaaka.

    Homme neme! lppeb tpev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja htul etendusel, vi miks mitte kontoris, broos, poes, tkoja s. Hom me neme on fraas tihedasti suht-levate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii pimunud, et mine vta kinni, oli see Andrese, Marguse vi hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis kskord kohvipausil jutustati. Hommikul neme on lohutuseks lapsele, kes ei julge ksi pimedas magama jda. Alati on homme tuleb uus hommik, aeg annab aru-tust, hommik on htust targem. Jb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trs-tib ja tekitab turvatunnet see, et mis tna ka ei juhtu, homme vib kik veel paraneda. Kll aga omandab fraas homme neme niteks hvastijtuna hoopis teistsuguse vrvingu v i iekmneaastase inimese suus, kui elu pletavate kahe-kmneste vestluses.

    Homme neme vib olla ka tnaste toimetuste homse varna viskamine. Selle asemel, et teha otsused ja valikud nd, vib oodata homset, oodata juhust, mingisugust deus ex machinat, mis inertselt kulgeva elu uutele rbastele viiks.

    Ses mttes tegeleb Homme neme nende kahe turvali-

    suse ja rutiini vahelisega nen-des eludes nd, praegu, sel talvel, sel aastal.

    Ma ei ole metoodiline teatri-teoreetik-ajaloolane, vaid kes-oleval juhul ksnes teatri, vik-semalt vttes trupi abivahend, kes alles otsib igeid ja vale-sid ning pab aidata nitleja-tel ning lavastajal vormistada parasjagu proovisaalis toimu-vat. Seega pole jrgnevad kind-lasti mingi printsiibi, meetodi, teooria vi praktika testuseks vljaotsitud tsitaadid-parafraa-sid, vaid mulle juhuslikult loe-tust meelde jnud mtted.

    Mind on jnud kummitama kaks tsitaati.

    ks, umbes aastatagune s-distus kultuuriinimeste pihta, miks ei melda piisavalt his-konnale ning maailmas toimu-vatele pnevatele nhtustele, vaid tegeldakse ainult iseendaga.

    Teine, hiljutine kultuurisaa-tes klanu Praegusel ajal on sdametunnistusega inimesed alles jnud ainult kunstis. /.../ Kui poliitikutel ja rimeestel sdametunnistus puudub, /.../, siis kunstiinimestel on sda-metunnistust praegu kllaga. Vahest on see viimane lohutus. (Boris Tuch rkides Eesti Draa-mateatri lavastusest Kirsiaed.)

    htlasi tuleb meelde kuna-gisest vanast Teater. Muusika. Kinost loetud intervjuu Poola televisiooni teleteatri juht Jerzy Koenigiga, kellelt ksiti sotsiaal- se teatri kohta (see oli prast festival Draama 97 raames toimunud arutelu) ning kes vas-tas: Mitte-sotsiaalne teater ei

    ole lihtsalt vimalik. Isegi juhul, kui teater tukub sotsiaalsusest, tahab tegelda puhta kunstiga, on see ikkagi sotsiaalne nhtus. Pole vimalik elada hiskon-nas ja olla sellest vaba. Teater ei peegelda mitte seda, mis toi-mub mingi suure artisti peas vi kus on need suured artis-tid, kelle puhul on huvitav vaa-data, mis toimub nende peas?! -, vaid ikkagi seda, mis toimub inimeste peas. /.../ Mulle nib, et tollel arutelul ei kasutatud lihtsalt termineid pris igesti. Sest poliitiline teater on kll mttetu nhtus. Ja teatrile vga ohtlik. Niisuguse rpase inimelu valdkonnaga nagu poliitika ei tohi teater tegelda. Poliitikasse sekkudes jb kaotajaks alati teater. Sest poliitikas tegutsevad gangsterid.

    Ma ei taha vastandada polii-tikuid/rimehi teatriinimestele vi vita, nagu kuuluks kum-massegi gruppi olemuslikult tiesti erinevate taotluste ning maailmavaludega inimesed. Kuivrd kriitikule, arvustajale, analtikule jvadki ldis-tused ning tendentsid, allub lpuks iga inimene oma kuu-luvusest sltumata omaenda elule ning seda puudutava-tele teemadele. Teha valitsuse tasandil igeid ja kikide hea-olu arvestavaid otsuseid, teha vimalikult head, puudutavat, mtestatud teatrit need vik-sid olla eesmrgid, aga kik pole prognoositav, elu astub vahele ja juhtub omasoodu.

    Sdametunnistus, olgu ta poliitiline, kultuuriline vi kol-lektiivne, algab inimesest endast ning paremal juhul leiab mtte-

    kaaslust lbi igapevaste olu-kordade ning valikute, mis oma arhetpsuses tulevad tuttavad ette paljudele inimestele.

    Sdametunnistus vib olla maskeering hirmule elu ees, vajadus teha td nii palju, et unustad, mille vi kelle jaoks see t on, justkui tidad oma kohust, aga mis sai kunagis-test unistustest? Ja kui palju on maailmale, hiskonnale, aga veelgi enam perekonnale ja lhedastele tolku inimesest, kes on end lputu rgamisega nii lbi pletanud, et unustab kik muu ega vaimustu enam millestki. Lhtub kindlatest dogmadest ige ja vale kohta ning rritub, kui miski seda tehismaailma hirib vi ksi-muse alla seab.

    Hea kll, oota ndalalpuni, oota, kuni see vi too projekt saab tehtud, oota kevadet, oota, kuni piisav hulk raha on koos, oota, kuni lapsed likooli lhe-vad, oota vabamat aega... aga oot-oot, mida ma nd oota-singi ja mille jaoks...?

    On siis ehk hoopis vastu-tustundlikum palju puhata, naerda, teha oma tegemisi rmu prast, nha mbrit-sevaid inimesi iga pev uue pilguga ja mitte ra unustada iseennast?

    Lpusirgele judnud proovi-periood ei anna veel vastuseid. Me kik tegeleme endiselt pe-vast-peva sellega, et teha td, unustamata perekondi ja spru, igustada oma tegevust ilma vastandumata ja manifestee-rimata, otsides, pdes samas

    mitte kaotada olemasolevat. Kui palju tragikoomilisi lugusid, karaktereid, olukordi on teks-tiraamatu krvalt proovisaali jnud, kinnitades, et sdame-tunnistus, empaatia ja eetika ei ole ksnes miski, mida vi mille puudumist otsida mis tahes tulemusest, mida tehislikult tekitada ja nidata. Need ki-vad inimesega kaasas lbi tema enda individuaalse elu ja koge-muse. Neid pole vimalik hegi krvaltvaataja poolt heselt j...